Ja mööduski üks nädalavahetus mida eelnevalt kutsuti

"Kellanaistelõkkekool"

Et oodati ja loodeti suurema hulga hundude osavõttu, siis oli ka plaane tehtud just sellise hulga järgi. Tellitud soe ilm, vulisevad ojakesed, küttega telk, kampade viisi lõkkemeistri õpipoisse, paar selli jne jne.

Kuigi hundusid oli vaid kaks, jõudis ööbimiskohta enne kellade kevadist õigekskeeramist, tervelt 13 hulkurit.

Aga algul oli meid ikka päris vähe. Kiisa raudteejaamas esialgu ainult kuus. Siim ja Rain leiti juurde teeäärsest kraavist ja siis läks juba lõbusamaks. Kaardi järgi matkati Maidla poole ja leiti metsast üles nii telk kui muu vajalik kraam. Lumi asutas sel ajal just usinalt sulama ja kraami metsa vedu üle põlve ulatuvas lumes oli päris tõsine töö. Kraamikoorma ebaharilikuks ja üheks raskemaks osaks oli "öKuli kodu". Laagripaigani jõudmise ajaks oli ilm lõkkesüütamisharjutusteks juba peaaegu sobiv – sadas kerget vihma, kõik oli piisavalt märg. Meeskond jagunes ja nii sai samal ajal üles nii telk kui tuli ja valmis Kristjani-Kaspari valmistatud ühine makaronisöök seakalakonserviga.

Üllatava kergusega süüdati isegi telgiahju tuli. Kogu ülejäänud päev veedetigi tuledega jännates. Peamiselt küll natuke ebaharilikul viisil, sest tuled ei saanud kunagi liiga suureks, et kedagi kõrvetada või keeta, ikka kallas keegi oma pajast vee sinna enne sisse. Ühtekokku juhtus seda tervelt _kuuel_ korral ja sellisena võib seda pidada Vana-Harju skautide maleva kõige häbiväärsemaks ja salajasemaks rekordiks. Ja vahepeal kippus tuli veel ka niisama, ilma kõrvalise abitagi ära kustuma. Õhtusööki tegi iga salk juba omaette ja omal tulel. Tagantjärele võib igaüks ise leiutada miks "Puumade" toit paar tundi varem valmis sai.

"Puumade" õhtusöögi järel, ja "Noorte kotkaste" õhtusöögi valmimist vaadeldes, arutati isamaalisi teemasid. Näiteks vabariigi aastapäeva järelkajasid Saku lehes ja selle tekitaja, Arvi Aasma arvamust liiga vähesest patriotismist ja ülikehvast isamaalisest kasvatusest. Kui arvamused juba mulaks muutusid alustas Siim "Seal metsaserval väikses majas…" laulu ja sellega olid ka tõsised jututeemad ammendunud, edasi läks juba soovikontserdi jorutamiseks.

Et õhtune tuli lõkke ääres istujaid kaua soojendas, selle eest suured tänud Mirkole, Siimule, Rainile ja Kristjanile, nemad hoolitsesid küttepuude varumise eest ajal, kui teised telgis põõnasid.

Aga mõne aja pärast kippus juba nii mõnigi tuttu. Kui kell 21.30 selgus, et Rain(2) ja Janek alustasid Raplast jalgsi–hääletamise rännakut meie poole, läksid Puumad neile une kiuste vastu ja tõid hulkurid juba veidi peale südaööd laagrisse.

Aga just sel laupäeva ööl vastu pühapäeva keerati kella tunni võrra edasi. Päris mitmeid aastaid on Loone lipkonnas olnud tavaks sellistel pöördelistel hetkedel looduses matkal olla ning kella võimalikult õigel ajal keerata. Paraku see õnnestus seekord ainult Kristjanil, Rapla-Rainil ja Janekul. Aat ja Walter keerasid juba tervelt tund aega enne ära (keerasid kella ja keerasid tuttu muidugi).

Hommik hakkas tasapisi juba kella 7-st tulema. Esialgu vaikse sosinaga, siis müksimisega ja lõpuks ikka müramisega ka. Esimesena asusid putru keetma "Noored kotkad". Muidugi ei sobinud neile oma eilse söögi jääkidega pada vaid see teine, puhas pada. Ja kui juba oma pudrust pada pesta ei sobi, siis võõra pudruga paja pesemine ei tule hoopiski kõne alla. Nii ootasid – vaatasid ülejäänud siis kolm tundi kõrvalt, kuidas susisevasse lõkkesse kolmel korral värske pajatäis vett juurde valati. Paraku see pudru valmimist eriti ei kiirendanud ja hommikupudru ligunes alles lõunaks piisavalt pehmeks ning võimaldas peale ärasöömist alustada kohe kaheteistkümnendast päevakorrapunktist. Need esimesed punktid aga unusid sootuks.

Peale pikki otsinguid leiti öKulile hea kodupaik. Et öKul on hiiglama suur elukas, siis on tema kodugi rohkem dinosauruse maja kui linnupesa. On nii umbes keskmise koerakuudi mõõtu. Meie variandis sai ta tehtud tollistest laudadest ja kaalus peale öist vihmas vettimist umbes 40kg. Et elukal on lisaks oma suurusele veel hulk nõudmisi oma kodupaigale siis tuli tema maja veel paar kilti mööda metsa vedada ja pool päeva puu otsagi viia. Aga kodupaik sai lõpuks nii hea, et Aat seda juba esimesel vaatlemisel kadestama hakkas.

Nooh, ja siis saigi programm otsa. Vanemskautide ja rändurite ülesanne oli see kursus korraldada ja läbi viia. Nooremskautide ja hundude ülesanne oli kursusest aktiivselt osa võtta. Kes ülesanded edukalt läbisid, need saavad lõkkemeistri erialamärgi. Hulk punkte jäi veel täitmata ja mõnede korraldajate arvates ei luba nii mõnegi osaleja oskused ka lõkkemeistri märki auga kanda.

Ahjaa. Lahkudes toimus kojujooksu võistlus. Mõni mees oli selles nii kiire et suutis lahkudes jätta metsa mitte ainult ühised asjad (telgid-ahjud jms) vaid ka omad asjad ja paha haisu (kommipaberid ja sokid). Tubli.

Kuigi prooviti pulga ja vibuga tule hõõrumist, ei jõudnud keegi natukesest tossust kaugemale. Lõkkekursuse eriülesannet (süüdata tuli ilma moodsaid vidinaid, tikke ja tulemasinaid kasutamata) ei täitnud keegi. Aga peab ju ka järgmiseks korraks midagi jääma.

Aat ja Walter

Kohila - Saku

30.3.09

PS! Walteril on mitmesuguseid järelvaevusi, loodetavasti on need harjumatusest (eelmisest metsaskäigust ikkagi juba üle kuu möödas) aga mitte kõrgest vanadusest.

PS1! Selle loo moraal – järgmisel korral on igal salgal oma pajad-pannid kaasas. Walter enam kahe pajaga ei tule.

PS2! Puumade pann (loe: Karuonu väljapraagitud pann) praadis eeskujulikult kõik mis sisse pandi (sibulad, pannkoogid jms). Põhja ka ei kõrvetanud. Ja öised pannkoogid olid täitsa head, oleks keegi vaid viitsinud rohkem praadida.

KURSUSE KOKKUVÕTE.

Lõkkemeistri kursusel pidime paraku tõdema et oskuste ja viitsimise tase on VÄGA erinev.

Kuna lõkke puhul ei ole tegemist pelgalt iluasjaga vaid ülimalt olulise tarbeasjaga millega tuleb osata ka korralikult käituda. Kuna on tegemist ka ülimalt ohtliku asjaga siis tuleb osata teda ka ohutult kasutada. Kasutamise oskuseid ei ole aga võimalik omandad mõne üksiku päevaga. Sel korral instrueeris Aat eriti põhjalikult kuidas end ja oma riideid lõkketule abil kuivatada. Paraku oli tagajärgedest selgelt näha et enamus ei tulnud sellega toime. Isegi iseenesele sooja ei suutnud paljud lõkkega teha. Hätta jäädi ka tule kasutamisega toidu valmistamisel. Arvestades eeltoodut teen ettepaneku et lõkkemeistri kursusel omandasid selli oskused järgmised osalejad:

Lõkkemeistri märgi on välja teeninud:

NAGU NÄHA EI OLE SIIN VEEL ÜHTKI NIME KIRJAS, KUIGI, MÕNE VÕIKS KA ILMA PUNKTE LUGEMATA KIRJA PANNA.

Kursuse punktid saate ise kirja panna ja kokku lugeda. Selleks on teile listi kaudu saadetud küsimused valikvastustega. Vastused ja kokkuloetud punktid saatke e-mailiga Waltrile.